Nädalavahetus tagasivaatepeeglis ehk liikudes distantsil Paide-Koordi-Paide-Tallinn-Käru-Paide

Head lugejad, tere üle väga lühikese aja! Antud blogi kontekstis polegi vist nii tihedat postitlemist toimunud - pelk nädalane vahe! Ent, fotoaparaat oli ka läinud nädalavahetusel kui käe külge liimit, lisaks toimusid mitmed enneolematult huvitavad asjad.

Reede

Esiteks muidugi oli see, et läksime eelmisel reedel Ans. Anduriga minu juurde maale Koorti lindistama ja proovi tegema ja üleüldse muusikaga tegelema. Ammu oli see plaan kokku lepitud ja olime kõik õhinas. Ok, flegmajumal Mihkel vbl mitte, aga vbl oli ka, ega tema nägu ju mingeid emotsioone ei reeda.

Niisiis, laenasime igasugust kolu kokku - Kohvalt (Kirsside isa sõber Türilt) suur pult, Vaikolt 2 kidravõimu (Marshall ja Orange) ja mõned pisemad asjad, SekSoundist saime mikrofonid ja ka vist ühtteist veel, tänud neile kõigile muidugi.

Poisid tulid siis Tallinnast õhtul, võtsid minu peale ja panime maale nii poole üheksa aeg. Enne Maksimarketist läbi, söögid ja joogid (jah!) pagassi! Viisime asjad tuppa ja panime ülesse, Paju ühendas kõik vajalikud kaablid ja installis end audioarvutimaailmasse ja noh ka laiemalt sättisime end sisse ning otsisime kohta kussa saad, saatjaks õlu (A Le Coq), vein (ostsin kohe selle kolmeliitrise kraaniga paki Cato Negrot) ja erinevad grilltooted - isa tegi AKEMUASPi käigus mõranenud grillahju jälle korda. Noh, panime asjad üles nagu tavaliselt, trummid akna alla, bass sinna nukuvankri juurde pimedasse nurka, kidrad siis keskpõrandale rohkem. Puldi panime seekord laua peale, mitte alumisele korrusele kööki pliidile nagu varem.

Tööhigikraanid jätsime sel õhtul siiski kinni ja midagi väga tegema ei hakanud, jõudsime siiski suht hilja õhtul ja kohe niimoodi asju linti lammutada ei taha. Kuna meil oli enamvähem valmis kujul vaid kaks uut lugu - "Mu binoklis" ja (sobivalt) "Reede" olemas - siis harjutasime neid, veendumaks, et kõik vajalikud elemendid on palades paigas ja eksisteerimas. Tundus, et oli - ja lõpuks hakkas ka "Mu binoklis" nn. tööle, see on siuke kiirem lugu veits vbl Cure, Metro Luminali ja Hüsker Dü liinis ja esimeses proovis, kus seda lugu mängisime - SekSoundis juunis - tundus, et sest ei saa ikka mitte kuidagi asja. Aga juba Kirsside juures toaproovi tehes mõni nädal tagasi kostus see ikka üsna kobe laul olevat ja Koordis reedel tundus juba, et oleme seda mitu aastat mänginud.

Teine lugu - "Reede" - hakkas juba varem n.ö. töötama, aga seal oli lihtsalt see, et see on siuke aeglasem ja kihilisem lugu pigem ja seega oli/on selle puhul raske pelgalt proovivariandi põhjal öelda, mismoodi see stuudios kõlama hakkab. Eeldab rohkem pille/vokaale ja nii edasi, komplekssemat arranžeeringut.

Ja natuke jämmisime reedel niisama, proovisime ühte Loki väljamõeldist ka aretada veits ("Viimane rong" - või mis ta seal karjus?) ja nii edasi. Ikka poole ööni välja. Õlu, vein, grill, muusika, mõnu. Ei telerit, ei netti, moblad mute peal (vähemalt mul). Vahepeal istusime õues ja jõime veini pimedas öös, oh kui mõnus.



Koordisviibimine tundus üldiselt üsna värskendav, polnud seal bändiga käinud juba 2005. aasta augusti lõpust saati, siis tegime seal proovisessiooni ja valmis 2 lugu - üks siis oli "Hyüdro", mis ka jaanuarikuise plaadi peal oli ja teine viimase päeva hommikul valminud "Tambet ja Raul", mis on pühendatud siis Zahiri noise-žiraffidele ja on tänase päevani - thank god - still unreleased.

Ühtlasi, väga pime ja vaikne oli igal pool, kohati isegi nii vaikne, et muusika mängimine tundus mulle isiklikult kerge pühaduseteotusena, sest noh, Koordis on augustis ikka kõik tõesti NII vaikne. Oh siin läheb jutt juba nii emoks/folgiks, sall juba jalge all lohisemas lausa ja tukk pisaratest märg. Noh, mingi kell läksime magama ka.










Laupäev

Mis kell me ärkasimegi nüüd - mina ei mäletagi, kui briljantselt aus olla, aga täitsa lolliks ei maganud end. Mingi üksteist äkki või veits ennem. Noh, siis sõime võileibu ja jõime kohvi (Lokk kattis hommikulaua ja oli üldse sedapuhku kokanduslik kunn, ehkki Mihkel tegi vist kohvi samas rohkem, Kirsid on üldse hullud kohvimaniakid, eriti Mihkel, aga see pole eriline ime, sest nad suht lahjat kohvi joovad minu meelest) ja siis hakkasimegi salvestamisega pihta, mingi nii kella ühe aeg võibolla.



Esimesena muidugi trummid, looks "Reede".
Lokil läks veits aega, et saada nagu asi päris tiksuma õige tempoga - tempoks leidsime 127 ja seal loos on paar kiiremat kohta, mille peal ikka tahaks nagu kiiremini lammutada ja ta kippus pisut ette minema, aga lõpuks sai kõik korda, ehkki Paju ja Foto intensiivselt (nagu neil kombeks) breigimajandust kommenteerisid. No seal siuke koopainimese biit on ka, sellega kipub mäng tõesti kiiremaks minema, kui ikka ekstaasi satud. Trummimäng on meil kõigil ikka südameasjaks, jaa jaa. Paju kiitis, et Koordi toas on hea trummisound. Võib olla küll, nii värdja kujuga ruum kah ju ja üleni puit (ent mitte puine!) kõik.

Teine lugu - "Mu binoklis" - on siuke kiirem sügamine nagu mainitud, 185 (?) bpm või isegi rohkem veits ja sellega probleeme ei tekkinud, Lokk on ikka nii tuliste pihkudega mees. Kui õieti mäletan, jäigi vist first take??

Mul endal läks bassimäng ka suht kiirelt ja võis rahule jääda vist üldjoontes, mingi vilumus ikka hakkab tekkima, eks ole peaaegu kaksteist aastat mängitud ka juba. Veits põdesin sellepärast, et vbl uus bridge (vt eelmine postitus) ei taha häälestuda, aga see rohkem siuke paranoiateema vist. Häälestus küll. Võtsime veel line oudist ja Sennheiseriga eest ka, nii et 2 rada. Vist.

"Reedesse" mängisin - krt - 4 bassipartiid, polegi vist nii palju kunagi ühte loosse mänginud. Intro + 1. salm eraldi tavasaundiga (Jazz bass ja helipeadest peal siis kaelapoolne @ full volume ja teine nii keskel umbes, tone põhjas - värsked Fenderi keeled peal), siis ülejäänud lugu draiviga (Boss Bass Overdrive), lisaks Henry Vürstilt (aitüma!) laenatud EH Bass Micro Synthiga ühes kohas kerge efektimulin ja siis lisaks veel kahte refrääni paar nooti läbi Ibanezi stereochoruse - täielik bassipederastia muidugi, kui nüüd asjale nii vaadata.

Tegelt mis siin lindistamisest ikka nii väga rääkida, enamus sellest läks
täitsa hästi ja pealegi ei ütle Paju ja Foto kidrade sissemängu kirjeldamine (vt Foto siin paremal) anyway midagi. Igav oli ka pealegi, sest vanasti oli ikka nii, et kõik kobistasid mehemoodi ja käed higistasid kogu aeg ja mingite kolmenoodiste junnide sissemäng võttis tunde (pluss pausid a la "ma lähen teen ühe suitsu vahepeal, ma ei suuda praegu mängida"). Siis sai ikka ägatud ja hambaid kiristatud, nüüd kõik külma käega linti.

Aga ok, some details - kasutasime siis Paju custom stratti, Foto Epi SG-d, minu Danelectrot, Vaiko Orange ja Marshalli Combosid, igast plokke jne. Lisaks - vat see oli küll kummaline - kütsime "Reedesse" mitmeid partiisid läbi Casio sündi, Microkorg jäi sel korral üldse kohvrisse, silm kinni. Kujunes kuidagi nii, kusjuures Casio kerge distorššoniga läbi Orange andis "Reedes" hea resultaadi, aga ka 1 sekventserefekt ja veel 1 undav saund mõjusid rusikatena silmaaukudesse või vähemalt siis põsesarna pihta.

Vokaalide lindistamine(Foto siin all) läks ka üsna sujuvalt, ehkki nagu ikka, jõudsime selleni hilisel õhtutunnil, kui muidugi oli juba parajalt õlle sisse nabistatud ja veini (eriti minu puhul) kah. Sealjuures, arranžeeringud sedapuhku olid üsnagi komplekssed (Kirsi Pets kiitis poisse kodus järgmine päev!), ent tulid siiski täitsa hästi välja. Foto laulis muist asju binokliloos järgmine päev uuesti, ülejäänud jäi ja vist ei vaja resingingit IMHO.

Õhtu edendedes tulid ja käisid läbi Jalakas ja Olger, nendega chillisime õues lõkke ääres ja siis saimegi millalgi öösel peaaegu asjadega ühele poole. Kui välja arvata, et hakkasime Loki ja Fotoga veel ühte vaikset uut lugu aretama ja mängisime seda mingi 10 korda läbi, mis Pajus (kes oli juba magama kebinud - aga Koordis on ju majas ainult 1 tuba) viha tekitas.






Pühapäev

Järgmine päev oli juba ärgates oluliselt halvem olla, sest meie Lokiga
olime ikka päiksetõusuni üleval, jõime õues veini ja õlle ja jaurasime.

Lindistasime siiski veel ühtkomateist - ülalmainitud Mihkli vokaalid, siis veel mõned perkussioonipartiid (sealhulgas tagus Lokk, khm, kaminat) ja niimoodi. Siis vahtisime niisama, tegime jubedaid fotosid ja pakkisime asju kokku.

Mis hämmastas mind enim seekordse seššjöni juures, oli, et 21 õlut ja suur jagu 3-liitrisest veinist jäi järgi! Kuidas?
Ok, enivei võis nädalavahetusega väga rahule jääda. Ja õhtul siis sõitsime kõik koos Tallinna oma 21 õllega ja ülejäänud tehnikaga! Miks sõitsime, sellest allpool.

Tallinnas 50% usual värk: esmalt istusime mere ääres, siis pealinna esipuhvetisse Levikasse riläksima kuni sulgemiseni. Mis edasi sai, oli traagika vähemalt ühe inimese jaoks ja ajalugu võiks sellest pigem vaikida.
Okei, igatahes saabus

Esmaspäev, Eesti iseseisvuse taastamise päev

Ja selleks päevaks - nii kummaline kui see ka ei tundu - oli ansambel Köök, kus ma ka mängin, kutsutud esinema presidendi vastuvõtule Kadrioru parki. Lihtsalt saadeti Jaanile kantseleist ükskord email. Tere, kas tahaksite jne.

Kuna on auasi hea muusikamaitsega presidendi pool esineda, siis küsimust ei tekkinud.
Enne tegime SekSoundis proovi ka (kõigil oli hommikul pisut raske olla peale Foto, aga Värska ja ETV seljanka abil mehistusime) ja mängisime kava läbi, mis oli sedapuhku siuke:

01 Andruse tagasitulek
02 Laev leekides
03 Kareda vald 15!
04 Vaatamisväärsused
05 Ereliukas
06 Suveks tädi juurde Tõrvasse
07 Mägede taga ja ees
08 Ajaratas
09 Karsklus elunormiks
10 Veel x
11 Ihar tantsupõrand

Noh, nagu näha, siis ka paar lugu, mida plaadil "Telegramm" polnud. Ereliukas, Mägede taga ja ees ja Karsklus elunormiks (see on Vitamiini kover).
Vahepeal käisime Tauno kabinetis, et youtubest Vitamiini loo sõnu täpsustada - jah, selle video on seal üleval. Lisaks vaatasime veel sellist pala nagu - trükkige aadressiribasse http://www.youtube.com/watch?v=_XzU5ZxQkF0 - mis andis päevale hoopis uue hingamise ja tõuke.

Presidendi live puhul oli üllatav, aga samas loogiline, et esmakordselt olid "laval" (milleks oli tegelikult purskkaevuäärne terrass teisel pool lossi, vt siin paremal ) kõik asjad olemas, mida raideris soovisime ja õigete kohtade peal! Jah, tegin peindis isegi raideri seekord ja see on siis siin all nüüd:

Etnoh, eesti kontekstis on see ikka üsna jahmatav, aga samas - presidendi juures esinemine ikkagi, siis pole muidugi libastumised ilmselgelt lubatud.

Noh, turvakontrolli ja saundtšeki elasime ka üle, saundikas oli suht lubav ja helimees sõbralik ja mõistev. Eeskava juht, joviaalne ja energiline Jaanus Rohumaa (keda mina näiteks teadsin näitlejana, aga nagu selgub, teadis tema Ans. Andurit, väga lahe) käskis meile bäkksteidži (loe - presindendilossi aiandusriistade euroremonditud ruumi) veini tuua ja siis hakkasid need kuulsused sinna aeda kohale imbuma - Jüri Arrak, Siim Nestor, Reet Linna, Rein Rannap - you name it!

Oli väga põnev olla ja pisut pingeline ka, istusime siis seal tööriistatoas, vahepeal piilusime välja ja sättisime oma iluriideid selga. Hunsil ntks oli esimest korda peale keska lõppu ülikond seljas, siin kõrval ta siis kempsupeeglist imestab end, aga ta oli lõppeks meist vist ilusaim. Ka Tauno tikanditega särk oli üks kirsse meie viisiku garderoobitordil.

Ohh, nüüd magama, äkki homme saan lõpetada sissekande. Ööd

Nii, nüüd on juba neljapäev, katsuks jutulõngaga ühele poole saada!

Nojah, siis võttis president sõna ja pidas kõne ning Heinz Valk sai ühe mälestuskivi. Seejärel läksime lavale ja esinema. Ei saa öelda midagi, täitsa normaalselt läks kõik vist ja heli paistis ka väga paigas olevat, vahepeal pidi ainult natuke jändama põhjade volüümi balansseerimisega. Ajaratta põhi on liiga vaikne, mõni teine jälle pisut vali. Aga tulime toime.

Mängisime kahes setis, esimesed 7 lugu ja siis paus ning siis 4 lugu veel. Vahepeal mängis Jaan ka ühe pala Orelipoisi repertuaarist - "4 jäätist" sel nimeks. Või oli 6? Ei, ikka 4. Väga kaunis pala.

Kirjamees Wimberg, kes on teinud Wikipediasse tänuväärt sissekande Koordi küla kohta, tegi ka ühe pildi, siin see on:


vasakult: Tauno, Mihkel, Jaan, Huns, mina.

Pärast lasime tundmatul väiksel poisil veel ühe pildi teha, purskkaevude juures: see on siis siin:


ehk siis Huns, mina, Jaan, Mihkel, Tauno! Habemeheebel ikka mõnedel meestel põhjas täitsa, Tauno on nagu mingi vanausuline ja mina Hunsi sõnul meenutan Leopoldi.
Hea töö, väike võõras poiss! Sinu pilti ma siia igaks juhuks ei pane.

Seejärel läksime ja mekkisime veini ja sõime ühtteist. Toidud olid ülihead ja kohati (vähemalt minu jaoks) täiesti senikonsumeerimatud.

Ära minnes surus president meil kõigil kätt, ütles, et talle meeldis meie laiv ja küsis, millal on järgmine Köögi kontsert. Hunsi isa viskas meid autoga linna meie träniga.

Noh, käisin Paju juurest läbi ja duši all ja siis läksin Krahli mõttega Liivistega 1 õlu juua, see helistas ja närvitses. Jõin kohe paar tükki rohkem - ette ka ikka - ja siis sõitsin taksoga Õismäele Hunsi poole magama, et järgmisel päeval hommikul vara (rong väljus 7.50) Balti jaama trolliga sahiseda ja sealt rongiga Türile ja sealt bussiga Paidesse tööle minna.

ja nii algaski

Teisipäev

Kõik läks esialgu täitsa hästi, sõitsin Baltasse (jube uni oli muidugi, aga kell oli ka pool kaheksa vist ja magama sain mingi kahe aeg), ostsin kohvi ja lõhesändvitši, istutasin ennast rongi. Alo Raun, kes PM Onlines töötab, oli ka seal, sõitis Viljandisse paariks päevaks puhkama, rääkisin Aloga mõne sõna juttu. Oli olnud nädalavahetusel ja vab. aastapäeval ka tööl.

Tegin veel ühe väärt pildi ka seal rongis aknast, see on Tallinn-Väike rongijaam. Kui mu vanaisa Aleksander peale sõda linna kolis, töötas ta kusagil siinkandis depoos. Kui ma nüüd õieti mäletan.


Rongis ofkoors vajusin kohe magama. Uni oli ikka hull. Ja siis kuulsin läbi une - noh rongijuht ikka ju ütleb jaamanimesid - mida sellist nagu "uäu" või "uöi" või midagi nii. Krapsti püsti, Alole "tšau" ja ruttu õue. Rong lasi vilet ja sõitis minema.

Jah, ja siis sain alles aru, miks Alo mind nii mõistmatu näoga vaatas, kui ma talle tšau ütlesin. Sest et ma ei tulnud maha mitte Türil, vaid Kärus hoopis. Ei inimesi, ei bussipeatust, ei linna! Mingid jalgratturid aegajalt möödumas ja raudtee ülesõidukohast üle sõitmas.

Siis poldki midagi - helistasin toimetusse Arnikale, see muidugi pidi naerukrambid saama. Eesmaa tuli järele, pikutasin senikaua jaamapingil ja nii see seikluslik nv otsa saigi. Jälle töö ja hool.

Järgmise korrani siis, september tuleb vist täitsa põnev kuu, enne vist küll ei viitsi midagi kirjutada, kui Paidesse just meteoriit ei kuku. Siis vbl teen mõne pildi küll, kui ellu jään.

Kuum

Oh jaa kallid televaatajad üle pika aja!

Siin ma nüüd siis olen, on reede õhtu Paides, ETV mängib öökõlli teises toas juba ja keegi sõpradest ei viitsinud välja tulla. Paju vaatab kodus filmi, Jalakas on MSNis "away", vanemad ja õde läksid näidendit vaatama ("Proffet" Albus Kukenoosi rehes või aidas või mis ta oligi) - elan nüüd jälle ju Aiavilja uulitsas isa ja ema juures nagu 25-aastasele mehele kohane!

Nojah, kuna keegi välja ei tulnud ja olin jumala üksi, võtsin jalgratta, sõitsin napilt enne kümmet Grossi poodi ja ostsin kaks õlle (miks Krombacher, ei tea) ning ühe veini (odav Tšiili sitt) ja Värska Stereo.

Pidu sinus eneses, nagu vanad eestlased ütlesid. Või mono-trall. Ühemehe-party.

Enne tegin ränka metallitööd - panin bassile uue bridži peale. Tellisin USA-st, nimeks BadAss II. Viilisin rsk nagu Jevgeni Kogan Dvigateli päevil. Resultaadina tundub, et töötab kõik ja keeled ei käi kõveriti.











Veel enne oli eelviimane õppesõidutund, kus sai selgeks, et õppesõiduõpetaja Mati lemmiklugu on "Country Roads" ja spordialadest sallib ta vaid autosporti. Viisin jutu jalgpallile, selgus, et Mati seda ala põlgab. Olla 2 korda elus vaadanud - ühe korra MMi ajal Tartus mingis pubis, teine kord vene kroonus Voronežis. Viidi mängule.

Aga auto ei surnudki enam peaaegu välja. Peale seda tegin teooriaeksamit järele. Ainult üks viga üle normi! Läbikukkumine, ülinapp, Stallone eelviimane võitlus täielik, aga lõpuks muidugi - verenire lõual - pekstakse end läbi seinte võidu poole.

Aga muidugi ei tahtnud ma sellest rääkida: asja point ikka see, et jälle sai pildistatud! Ega ma siis blokki tühja juttu postita. Tühja pilti vbl küll, sest muidugi on maailmas 148 000 paremat fotograafi. Aga mis sellest. Nädal tagasi pühapäeval oli Kohilas Kaparock, kus sai
Vaikoga ja Rauliga - vt need mehed siin allpool, Vaiko on see prillidega ja Raul see habemega















esinetud Vaiko kahe plaadi lugudega (no ikka siuke Motörheadi laks - kidra, bass, trumm, kaks vogalit) ja siis jäi fotokas ka näppu, eks siis nüüd panen mingit häma ülesse siia.


No Kohilasse sõitsime Paidest muidugi Lokiga (vt siin), sest Lokil on nüüd pruut Kumma külas mis on seal lähedal ja sinnasõiduks kõlbavad ka kõige sitemad vabandused. Mis siis festarist rääkida - ofkoors, kaks kolm ja start. Lokil pruudi nokats ka peas (pildil)! Tagurpidi btw päris kole, mina panin selle talle nii pähe. Selleks, et Lokk on teadagi ilus poiss ja pildi jaoks ikka vaja mul mingigi ilu-advantage majja peksta!

Anoh - mul endal on ka nüüd suht random nokakas sest vana hea must/pleekinud nokats kadus ju Tallinna Kauboimaja teksaosakonnas surfates ära. Vist juunikuus. Ilmselt jäi kuhugi proovikabiini vms, igatahes lahkusin ühe oma treidmargita ja olin sunnitud Paide Kaubakeskusest anonüümse Northland Professionali PRUUNIKASHALLI (ja jah, nagu oleks korra seeditud seda mütsi, siuke värv!) nokamütsi ostma. Aga müts peab ikka mehel peas olema, dai pohh, mis värvi.

Ai - kõrvahark, vana m*** sibab laual! Kust tuli? Ah, okei. Oi, vein läks kurku. Ökk.

Jatkame. Mis tegi meele Kaparocki puhul mõruks - aga ainult korraks - oli see, et festival oli korraldatud nii, et laupäeval oli klassikalise muusika osa ja pühapäeval roknroll. See tagab/tagas selle, et
a) minnes on pohmakas
b) tulles on ka pohmakas ja (mis eriti jube) peab tööle minema!

Sest et - laupäeval võtad ju ikka mõne õlle meeldivas seltskonnas (meie Loki ja Foto aias jõime ja grillisime peale proovi nende elutoas, mis oli best ever ja meloodiline comeback Paides!), esmaspäeva pole aga veel vabaks kuulutatud. Peaks Harri Taligale helistama! Esmaspäev vabaks. Vms.

Okei - ühesõnaga. Pühapäev ja Kaparock. Lokk aitas mul enne LÕUNAAJAL kolida (super fänks, siukest meest teist ikka pole terves Ida-Paides), siis higised kered duši all puhtaks (mitte koos, kamoon, me ei ole peded, aga kui oleks, siis muidugi Lokiga! Ok.) .

Siis Paide Maksimarketist läbi. Karbisalat (riisi-tuunikala-porru: kui kerge pohmell on ja seda 400 g sisse sööd, siis hakkad õnnest nutma, ma garanteerin) ja pilsner (2 tk) ka autos sujuvalt vöö vahele ja üks kaks kolm - Raplamaa ava oma õnarused.

Enne helistasime Türile jõudes Pehujaanile, kes ütles muidugi, et ei tule meiega Kaparockile kaasa. Just olevat jõudnud Dalina rongi pealt. Ju siis aklimatiseerus. Või praadis midagi toitvat. Nii et Türil ei keerand vasakule, vaid šahh Konsumi juurest paremale ja ujulast mööda ja goodbye.

Autos (Käru kandis vms) üritasin meelde tuletada, milline see esinemiskava küll olla võis (esitasime sama koosseisuga lugusid ka 2 päeva varem arhitektide liidu suvepäevadel Viinistus). Kirjutasin paar eksemplari valmis kah, aga palju ei saanud, markerist tuli rets lebra. Isa mingi hi-fi disainerimarker, see mees terve elu ainult mürkidega koos veedakski!

Mäletan, kui tatina käisin tal töö juures Paide KEK-is ükskord , siis paps käis kogu aeg ringi respiraator näo ees, ise oli kunstnik! Ja sai töö juurest ekstra piima ka vist tervistkahjustava töö eest! Kes Van Goghile piima tõi, kui kutt endal kõrva maha lõikas?

Noh, enivei, Lokk oleks võinud markerist laksu alla jääda. Kork peale ja kõik korras.

Kava sai muidugi valmis ja vist oli õige ka (vt vasakul üleval). Süda on "Armastus päästab maailma", rist on "Kas usud sinagi".

Nii - kohale Kohilasse jõudsime, siis kohe autoga (laksti) bäkksteidži sõitsime. Seal oli The Suni buss (päris kole moll oli kapotile joonistatud, aga buss oli hea, nägi välja nagu B.A. oleks võinud tagaistmel magada vms - ikka GMC kui ma nüüd ei eksi) ja Vaiko auto oli ka seal ja igast muid parsasid, paremaid ja sitemaid. Saime Vaikoga kokku ja jagasime käepaelu igast keerulisi teid pidi. Kohe õlled ka sisse ja siis läksime Keraamikasse. Seal kusagil bäkksteidži taga võsa vahel oli mingi ahi, kus kõik vesipiipu popsutasid. Üleval silt - Keraamika.


No jah - nii see oli. Kollase särgiga meest pole au/mälu tunda/tuvastada, aga vanad non-alko ja pro-(vesi)piibu hundid Vaiko ja Niineste olid muidugi platsis, torud suus ja anumad mulisemas. Ega tegelt ei viitsind eriti minna ka lava ette bände vahtima ausalt öelda, midagi väga šeffi ei paistnd sealt tulevat ka ja siis tšillisime Keraamikas rohkem



AGA


AGA

AGA siis

tuli peale siuke bänd nagu Krimbel
ja peale nende paari lugu ma lihtslat pidin minema ja vaatama, kes on need mehed, kes tänapäeval sellise mussiga lavale julgevad tulla.
Võinoh, mis julgevad - hevi on ju popp! Nojah, ja selgeks sai ka, kes need mehed siuksed on. Fotosilm läks ka kohe pungi.
No kui on juba kaks vastakuti sünti laval ja kidramees, kel päiksekad laubal, siis teame ju kõik, mis mussi sealt tuleb.


Vot siuksed mehed! Kusjuures üks tüüp on ju see termika sündimees Harmo Kallaste või mis ta nimi oligi. No hevitralli nende meeste saatel ikka jagus!

Ok, vastavates telkides õlle, burksi jne värgi järel käies vaatasin Aidest veits ka ja Malenat, need olid sellised väljapaistvamad artistid tol õhtul võibolla ehk siis päris normaalsed. Aides vanasti tundus mingi siuke emojama, aga ikka paar lugu on täitsa kuulatavad, Malenaga jälle on nii, et oleks noorem, teeks ise vbl ka midagi sellist. Ülejäänud artistid väga ei loksutanud. Aa, Stele oli muidugi ka, oh issand, kohe tuli meelde aasta 1997 ja Paide kultuurimaja väike saal. Ja kohe sain aru, kui hea on mõnes mõttes, et Rooza Öökull ikka pole kokku tulnud. Noh, ühesõnaga ikka siuke komöödiaroki värk rohkem. Viimased 2 lugu olid eriti hullud - "Smells like teen spirit" ja "Hey Jude" mingis sellises - jeesus ma nüüd ei teagi - mis võtmes. Kaks tüdrukut laulmas, Yamaha PSRi orelisaundid Cobaini heliloomet embamas. Poprock? Yeah, whatever.

(nüüd juba pühapäev saabunud, blogikirjutamine on raske töö).

Siis oli veel Brides in Bloom, nägime Mäxi lava taga telgis. Ja läksime ise lavale. Ma arvan, et seda mis toimus, laseks pigem kajastada SL Õhtulehe autoriteetidel. Tsiteerin:

Lõppakord – Vaiko Eplik ja Eliit

Viimane oli ühtlasi selgelt ka peaesineja. Lauldi kaasa ja karjuti. Esimeses reas olevad neiud kippusid lausa üle piirde pudenema, kuid turvamehed, kellel nüüd oli tõesti palju tööd, lükkasid nad tagasi. Möllati kogu hingest ja hullemad hüppajad üritasid piiret maha rammida. Mõned neiud aga näitasid oma sümpaatiat teistmoodi – lava poole lendas valge rinnahoidja, mis leidis koha Vaiko jalge ees. Teine naisterahva riietusese lendas basskitarristi ette, kes pluusi aga rinnahoidja väel olevale neiule tagasi viskas.

Nagu iga esineja, kutsuti ka Vaiko Eplik ja Eliit lisalugudeks tagasi. Kiiresti mõne autogrammi andnud, kiirustatigi lavale. Aga lisalugu katkestati – basskitarrist ei oskavat laulda. Vaiko õpetas teda natuke ning festivali viimane lugu lauldi lõpu ja tugeva aplausini. "Kaparock 2007" sai selleks korraks läbi. Näeme järgmisel aastal jälle!

No artikli pealkiri oli ikka level omaette: Vaiko Eplik pesurünnaku all. Ene Sepp, vingelt keevitate!

Mis puutub sellesse, et mina "teise naisterahva riietuseseme" tagasi viskasin, siis tegelt olin ma sügavas segaduses, sest mul polnud aimugi, mida sellega peale hakata. Varem pole selliseid asju juhtunud. Olin väga meelitatud! Üks prillidega neiu viskas. Tase.
Pärast hurjutati - oleks pidanud topi kaasa võtma ja kodus seinale panema vms. Ok, järgmine kord.

Aa ja Ene Sepal on ofkoors õigus - "Kas usud sinagi" algust ei oska ma tõesti laulda, sry, peaks Siiri ja Viivi juurde tunde võtma minema.


Aga üldiselt oli laiv täitsa, et mitte öelda väga hea. Rock`n`roll!!

Panen ühe Aron Urbi pildi ka siia, loodan, et ta ei pahanda:


Nojah, ja siis läksime Dr. Love`i 4-toalisse hiigelapartmenti magama ja oligi kõik. Kuulasime enne veel vinüüle ja. Järgmine päev rongile ja otse tööle. Horror ses suhtes.

Ok tsaupakaa, järgmised uudised melorindelt loodetavasti siin üleval juba suht kiiresti.

Hyvää Suomi Kiva

See, mis blogimajanduses toimub, on ikka täielik katastroof, ütleme niimoodi. Ma ei tea üldse, kas ma saan praegu selle postituse üldse üles pandud. Olen juba mingi kuradi 3 või 4 korda proovinud, ok, võibolla mitte niipalju, aga paar korda olen ikka küll! Ei tea kas see on see teema, et nad sinna google alla kolisid vms, igatahes minge teate seenele, mehed!

Ehk siis - sai ju jälle väärt fotosid tehtud ja sellepärast mõtlesingi, et peaks siia midagi panema, sest teada fakt on, et mu blogil on triljoneid fänne, kes igal hommikul oma töisele kontoritoolile maandudes avavad saidi http://maaall.blogspot.com ja avastavad, et see on tühi. Masendus ja äng saabuvad, tootlikkus kannatab ja majanduskasv võib Eestile nii olulistel hetkedel pidurduda.

Nüüd on probleem lahendatud ja Eesti (vbl isegi maailm) peaks päästetud olema!

Ühesõnaga - sõber Võsa (http://w6za.blogspot.com) pole sugugi ainus kõva mees, kes kondab ringi mööda välismaised radasid ja kohtub võõra- ja väärapäraste inimeste, keelte, kultuuride, toitude, mütside, soengute ja temperatuuridega. Meie, näituseks, käisime hiljuti Soomes.

Esinesime nimelt 2. veebr. Ans. Anduriga Soomes Turku linnas asutuses nimega Pikku-Torre. Eellugu ehk „kuidas me sinna saime“ on lühike, kuid tüüpiline: esinesime eelmisel suvel Schillingul Kilingi-Nõmmes koos Turku bändiga Goodnight Monsters, tekkisid kontaktid, muusikalised sümpaatiad. Kontserdiidee osutus vastuvõetavaks ja orgunnimine ebanormaalselt lihtsaks, kuna Turkus on tüüpidel midagi indieshit.ee taolist, igakuine üritustesari nimega „Flavour of the Month.“ Noh, sellel siis mängisimegi.

Sõitma hakkasime juba 1. veebruari (neljap) õhtul. Paraku otsustas meid üle lahe viiv alus Vana Tallinn stardiga nii umbes 2 tundi viivitada (õige aeg oli 23.55), mis põhjustas meis, kes me autos istusime ja ootasime laevalesõitu, viha! (vt Mihkli nägu siin all nüüd, tema näol näeb viha siis selline välja)

Nii no ja laeval oli ju see värk, et oli vaja minna kajutisse ja kohe purgiõlled lahti nööpida! Ja siis käisime veel laeva baaris ka, kus oli 4 inimest + Priit Pihlap ansambliga Sailor Band (?), kes kohe juhtmed-pillid kokku korjas meie saabudes ja baarmän, kel oli kummaline huumorimeel - ütles, et kutsuge "alt" naised ja hakake tantsima. Ehkki kusagil "all" polnud mingeid naisi ja minu arust on Vana Tallinn nii väike laev, et seal pole seda "all"-kohtagi.

Okei, tulemus oli igatahes, et saime "magama" peale kolme. "Magama" sellepärast, et kõrvalkajutis käis hull möll, mida juhtis - nii kostus läbi seina - keegi Ain. Hommikul olime niisiis parajad zombied.

Helsinkist välja saime autoga suht lihtsalt ja võtsime suuna läände. Autol oli aknavedeliku pritsesüsteem perses, mistõttu olime üsna ruttu sunnitud kiirteelt kõrvale põikama ja tegema peatuse väärt asulas nimega Veikkola. Soomekeelsed sildid tegid nalja! Probleem aknaveepritsega ei lahenenud (vt nõutuid nägusid siin all).

22 km enne Turkut asuvas road-cafes õnnestus fotokasilmal tabada midagi erakordset – sellised (keha)hoiakud valitsevad soomlaste kasiinonduses! (all vasakul)

samuti pildistasin soome maastikku (paremal üleval) ja tegin kohustusliku klõpsu Pajust. (>)

Turkus otsisime esmalt nii tunni esinemiskohta (Pikku-Torre), siis käisime linna peal ringi (no selline on see Turku kesklinn – veits nagu Pärnu, veits nagu Tartu, veits nagu välismaa) ja ostsime paar plaati ja nurga-kebabiurkast mingit pitsat, lõpuks passisime autos ja ootasime kontserdi algust ja Goodnight Monstersi kidrameeslauljat Valtterit, kes meid võõrustas. Eh, põhikild - ostsin Stupido Shopist (plaadipood) Robert Pollardi plaadi. Kuulasime autos, hea plaat. Vaatasin kaane tagaküljelt lugude nimesid, üllatas, et pikkused ei lähe sealmärgituga sugugi kokku.

Oh well – plaadipoe emo/indietukaga tüüp oli vale plaadi karpi pannud. Käisin ära, vahetasin tagasi. Õige plaat nii hea ei olnudki.

Turku kesklinn on siis selline!

Esinemiskoht Pikku-Torre iseenesest oli selline naljakas – meenutas nagu Hella Hunti veits, aga vist suurem. Nurgas oli väike lava, millest pool jäi mingi kahtlase barjääri taga. Laes triljonid jalkasallid jne.

Saundtšeki saime tehtud – helimees meenutas välimuselt tüsedat hobikalastajat, mulle tundus esmalt, et ta tuli sisse, õngeritv käes – see oli tegelt mikristatiiv. Esinesime esimesena. Mingid tehnoviperused olid (Paju kitarr vaikis pooleks looks lihtsalt niisama), aga muidu oli vist päris fun, eriti meie esmakordselt ingliskeelsed vahetekstid. Nt:

Mihkel: This next song is called Puhuvad Tuuled. This is the song that got us the record deal.

(vaikus)

Mihkel: Isn`t it?

(naer)

jne.

Valtteri ütles, et tavaliselt soomlased sel üritusel nii kõvasti ei plaksuta, kui tol õhtul meile. Võib-olla sain ma valesti aru ka. Goodnight Monstersi live tundus igatahes kuidagi soliidsem sel õhtul, aga eks see oli neile selline harjunud esinemiskoht ka, nagu meile Krahli baar vms.

Rahvast oli minu arvestuste järgi mingi 110 või nii. Igatahes keegi lava ette karglema ei tulnud, nagu Eestis tehakse, kõik istusid laudades ja vaatasid eemalt niimoodi. Selline kõrtsuvärk.

Pärast oli stsenaarium muidugi lihtne ja rutiinne: jõime õlut, siis veel õlut, siis veel ja veel, siis läksime Valtteri poole, jõime veel, kuulasime plaate, rääkisime juttu, jõime veel õlut ja siis läksime magama.

Järgmisel päeval peale hommikukohvi (pildil)
käisime linnas plaadi- ja pillipoodides
ja Pikku-Torres söömas (söögidd oli jõhkralt
head ja rikkalikud, sealjuures Mihkel Kirss
jäi ebavõrdses heitluses maailma kõige
maitsvama ja suurema praega üleüldse alla).
Ühtlasi üritasin Turku keskväljakul teha pilti
sellest, kuidas Lokk jookseb nokkivatesse
tuvidesse ja need tõusevad parvena õhku
(pilt ebaõnnestus, nagu näete alt, tuvid tõusid
nanosekundi hiljem).

Plaadipood.
<

Noh, ja siis sõitsime Helsinki suunas tagasi.

Tagasiteel tekkis väike jama – nimelt ei leind me enam esmalt Helsinkit üles ja siis, kui linnale pihta saime, ei leind me sadamat. Sõim, närvitsemine, süüdistamine autos, juhuslikud pöörded Helsingi industriaalses äärelinnas. Siiski jõudsime hoolimata viperusist kl 18 laevale, mille oli vallutanud valimisürituseks mingisugune Soome partei (sümboliks tundus olevat rukkilill nagu meie sõbra Reemeti juhitaval Rahvaliidulgi).

Soome partei oli laeva õhupalle täis toppinud,
millest oli kasu niipalju, et saime teha vana
head nalja heeliumi ja Miki-Hiire häälega ja
lisaks tegi Paju ka üht uut ja head nalja,
millele ei oskagi nagu seletust anda.

Noh ja olimegi jälle Eestis.

Ja õhtusel reisil Paidesse mõtlesime autos, et kuulame Loki Stupido Shopist ostetud Smithsi plaati The Queen is Dead. Paneme sisse - ja oh üllatust! Mängima hakkab hoopis „Reel Around The Fountain“, mis teatavasti asub hoopis plaadil nimega „Meat is Murder“. No nalja saab! Emo/indietukale palavaid tervisi!

ok siis

Tasabusy

Yõu kärsad!

Its been a long time! Viimati sai siis siia kirjutatud augustikuus. Pohhui muidugi ka, vähemalt peaks olema. Ehkki - Olger ja Jalakas ütlesid eelmine lauba Olgeri 25ndal sünnipäeval, et ma pole ammu midagi kirjutanud, sellest võiks aga lausa välja lugeda algelist huvi mu blogi vastu! Olen ülimalt meelitatud. Blog(i) on muutumas üldloetavaks!




Tegelt, tõele au andes, tahtsin vahepeal ka korra kirjutada siia mingit jama - kas vist eelmisel kuul. Õigemini, kirjutasin isegi ühe jutu valmis ja aplõudisin pilte ka, aga siis lendas mingi IT-pask majja ja millegipärast ei ilmunud mu postitus üldse netti. Siis ei viitsinud uuesti kah alustada.

OK, chill, nüüd on jura üleval. Vahepeal, viimasest postist alates on tegelt sitaks palju muutusi toimunud - kolisin jälle Paidesse ja töötan nüüd septembrikuust ajalehes Järva Teataja. Töö on pmtslt sama ikka nagu igal pool, aga tempo on enamasti ikka rahulikum. Homme lähen laintantsu tantsima, et selleks laupäevaks lugu kirjutada, sellised ülesanded on näituseks.

Elan Laial tänaval ühetoalises üürikorteris, kus on lisaks kõigele muule kiiktool. Selline toakene siis on. Kardinad vahetasin hiljuti ära ja kardinapuu ka.


Nagu näete, on laual läpakas, kitarristatiivil minu punane Danelectro ja kapi otsas telekas. Nii see elu õhtuti kulgeb - sõrmed klaviatuuril, ühe silmaga kõõritan telekat ja vahepeal tõmmad kidral paar duuri. Riiuli all võib terasem silm eraldada basskitarrikohvrit, mille sees on - oh üllatust - basskitarr. Nurga taga paremal asub kušett. Lisaks on korteris ka köök, peldik, vannituba ja esik.

Viimasel ajal pole Laial tänaval paraku väga palju viibinud - arvuti on remondis nimelt, garantiis. Seetõttu on vaja igapäevast IT-bisnessi käia ajamas vanemate pool Aiavilja strassel, nii ka praegu.

Kui Aiavilja strassel arvuti taga istudes aknast välja vaadata, avaneb silmale järgmine vaade:



Üldiselt võib öelda, et kuigi Paides möödub aeg märksa tasasemalt ja aeglasemalt (well, kohati ka igavamalt) kui nt Tartus, jätkub tegemisi ja eelkõige pidevat bussi- ja harvemini autoreisimist liinil Paide-Tallinn-Paide ja puhuti Paide-Tartu-Paide ikka päris sitaks rohkelt. Iga nädalalõpp on ikka vaja Tlnas käia, kohati ka nädala sees. Mõni teine kord on jälle Tartusse asja. Tasapisi elades ja ise kogu aeg suht busy olles võib niisiis öelda, et elu läheb tasabusy.

Tallinnas on pidevalt vaja käia sellepärast, et toimub agressiivne plaadivalmistamine. Ehk siis -12. jaanuaril 07 peaks ilmuma Ans.Anduri teine kauamängiv "Topeltvikerkaar" ning selle kallal töötamine neelab me nädalavahetusi ja närve. Kuidas plaaditegu kulgeb, võite lugeda ilmselt aadressilt http://myspace.com/ansandur. Vahepeal viskan mina sinna midagi, vahepeal Foto.

Muid asjaajamisi on peallinnas ka, nt eelmine laup esinesime Köögiga Texases multifilmiinimeste peol. Tere talv! Päris naljakas oli. Aga Texasest, kus käisin esimest korda, enam meeldib mulle selle all keldris asuv kõrts nimega Juuksur - läksin enne saundikat sinna ja Zõbin oli leti taga. Võtsin kohe ühe nisu-Baltika.

Ühtlasi selgus Zõbini jagatud flaierilt, et jaanuaris tuleb Soome sooda-bluusi lipulaev Cosmo Jones Beat Machine Juuksurisse! Peab minema vaatama.

Siis mingi nädalavahetus Mustakal Beriti pool käies nägime õhtul palju parte ühel haljasalal (Mihkelsi Kalle supertiik vist külmas kinni ja lindudel oli kere hele) ja loopisime neile terve saia. Loopisime=viskasime siis, mitte ei pannud saia luupima.



Hilisõhtused Mustaka pardid (ylal). Berit söödab parte (all), kusjuures vahepeal söötis ta neid vist iga päev lõunaajal. Berit on väga looma(linnu)sõber!











No ja siis Tallinna trippide vahel sai mingi aeg sai käidud jälle Tartus ka ans Honey Poweri proovis! Nimelt, kuigi ma läksin sealtbändist septembris ära, selgub, et neil ei ole veel uut laiviküpset meest trummide taha võtta - Kulpa käis sealt bändist korra läbi, tõsi, ja nüüd on mingi uus Madise-nimeline mees proovides käimas, aga ikkagi, laivi teha uue tüübiga veel vist ei saa. Noh ja niisiis ongi vanal saurusel vaja sel reedel Rock`n Rollis "keha" teha. Oh kui robustne väljend, aga samas mängin hea meelega ja ootan põnevusega! 1) Rokiklubis pole ammu käinud, mulle see koht üsna meeldib ja 2) lauajalkat tahaks keevitada ning 3) Tartu on ju suht lahe ikka.

Ühtlasi väisasin samal tripil, kui paar nädalat tagasi Tartus proovis sai käidud, ka hambaarsti dr Pedast, kes nentis, et mu pikaltravitud purihambaga on endiselt mingi jama ja pani uue prooviplommi.

Tartus käies mõistagi tuleb ööbida eluaegse sõbra Hunsi pool, kes näeb sel pildil välja nagu noor jumal, elab huvitavalt odavas korteris ja kelle unerežiimi on trükitöölise elu vist suht pekki keeranud.


Nii ah jaa ja muidugi saab reisitud ja asjatatud ka naaberlinna Türile - ühelt poolt tööasjus Järva Teataja žurnalistina, aga teiseks on nüüd ka Pehu Jaan ju käe-jala juures olemas/elamas. Üks õhta paar nädalat tagasi käisin külas ja Vaiko perega ja siis üks nende prillidega tuttav oma perega (nimi ei meenu) olid ka seal. Istusime toas, vahepeal ka köögis ja mängisime näiteks öö saabudes Eesti-teadmiste temaatilist lauamängu. Mängu nime ei mäleta.

Resultaadid:

I koht - Jaan Pehk
II koht - Madis Aesma
III koht - Vaiko Eplik

Mängus peab iga erineva teemavaldkonna kohta vastava klotsi saama - selle saab, kui õieti vastad. Me saime mõneti üllatuslikult kõik esimesena spordiklotside omanikeks.

Änywäy, Vaiko ei viitsinud teist korda mängida. Sõime siis Jaani külmkapist põdravorsti ja võtsime väiksed tropid v.a. Vaiko, kes teadagi ei joo juba aastaid. Jaan tegi hiljem ühispildi:


Nojah ja sama tempoga käib iga nädal - täna hommikul nt tulin Tallinnast (eile salvestus), neljap on minek jälle Tlna (läpakas remondist ära!), sealt pärast Tartu (HP proov) ja siis reede hommikul Paide (tööle!), õhtul jälle Tartu (HP Live), laupäeval Tartust Tallinna (salvestus) ja sealt pühap (?) jälle Paide jne. Võib öelda, et elan pmtslt bussis. A veebruaris võibolla lähen lube tegema-

Ok, järgmise korrani, siis loodetavasti edastan teavet juba läppari abiga! Urjuh!





pekki see bussi sisepilt tuli külili

a pohhui kallutage pead 90 kraadi vasakule ja saate aru küll mis seal peal on


jõudu!

Koleda alguse ja ilusa lõpuga päev

Polnud vahepeal aega midagi postitada ja ei viitsinud ka - ja pealegi polnud millestki pilte. Niisama jutumöla on niigi kõik kohad täis.

Aga nüüd käisin Kilingi-Nõmmes, kus toimus täiesti müstiliselt lahe üritus nimega Schilling ja kuna ma seal olin ärgas fotograaf (tegin peaaegu sada pilti), siis panen mõned ülesse ka.

Ühesõnaga, tegu oli muusikafestivaliga K-Nõmme laululaval, korraldajaks ekskilinginõmmelane DJ Estrada. Põhjus minekuks oli eelkõige see, et meid kutsuti esinema me oma bändi ehk siis Ans.Anduriga, lisaks olid kohal Vainola/Lutsoja, Galaktlan Grupp, Goodnight Monsters (FI), Juni Järvi (SWE), Papa Eeo ja DJ Estrada ise tegi džässiguru Tõnu Naissooga ka ühe seti (vt siin ongi näedsa üks pilt nende esinemisest, tehtud läbi lavaseina. See on Estrada kesk-keha seal peal).

Said vist kõik nimetatud. Oh, ja Tallinnast oli kohal bussitäis rahvast, nende seas naljakas ja suhteliselt tüütu rändkonferansjee-elukunstnik, legendaarne Raul Velbaum Köie uulitsalt (vt siinsamas all paremal).

Alguses oli päris kõhe tunne tegelt, kui kohale läksime. Tegelt, juba mineku ajal oli kuidagi kahtlane värk. Jõin autos ühe spritzeri, tundus kuidagi vastik ja rinnust pistis. Ilm oli kuidagi sitt ja pilves, mitte eriti soe. Saundtšekk ei alanud sugugi õigel ajal. Piduplatsil vabaõhulava ees polnud inimesi ka üldse, mis oli samas loogiline, kuna sel kellaajal, kui me piduplatsile läksime, polnud veel üritus alanudki. Aga ikkagi. Mihkel ütles, et ei viitsi üldse esineda. Tundsin, et tuju langes.

Niisiis, saundtšekk venis ja läksime ansamblikaaslastega kohvikusse lõunale (korraldajailt talongid). Olin sabas esimene ja võtsin kohe ühe õlle ka kanasteigi kõrvale. Teised võtsid kõik vee ja juustutaskud ja hakkasid lauas norima.

Siis tuli Berit kohale - käisin temaga kohvikus, kus mingi kohalik keskealine mees kohe nillima kukkus minu pellerisviibimise ajal. Pagesime poodi kus olid mädased banaanid ja juustukukleid polnud. Ankru baari (miks on keset metsi Kilingi-Nõmmes Ankru baar?) Berit minna ei tahtnud, kuna arvas, et ka seal on mingid külgelööjad nigunii juba ootamas.

Vähesest valikust jaevõrgus ja kohalikest külgelööjatest tingituna langes mõneti ka Beriti tuju ja mulle tundus, et tuleb igavene sitt päev. Naasesime lauluplatsile.

Nojah - saundtšekk läks käbedalt, umbes 10 minti. Siis hakkasid Vainola ja Lutsoja (kitarr/laul + lõõts) esinema ja äkitsi said platsipingid nagu rahvast täitsa viisakalt täis. Ilm läks ka ilusaks.
Vainola sett oli täitsa ok - isegi mingit Luminali lugu tegid minu arusaama mööda kahekesi.

Ja siis hakkasime ise esinema - tegime 8 lugu. Ja oh imet, ehkki enne laivi olime kõik suht sitas meeleolus, läks kontsert kuidagi eriti muhedalt ja easylt. Päike tuli välja, lood tulid välja (v.a. tõik, et Lokk valis "Vaikuses" ja "Meie maja ümberis" mingid hullud reivitempod ja väsis seetõttu. Ja ok, "Vaikuses" läksid korra või paar vokaalid ka mööda veits, aga üldiselt läheb see lugu ikka järjest paremaks vokaalses mõttes), inimesed aplodeerisid, heli oli olnud hea. Mida võid veel tahta.



Minu imelik poos on tingitud selles, et esimese loo ajal (jah, see on parajasti pala "Puhuvad tuuled vahekoht, kus Mihkel mängib seda kahenoodi sündikäiku) vajus mikrofonistatiiv kiiresti alla ja mikrofon vajus mulle vastu rinda.
Aga nagu imelik oleks veits olnud esimese loo ajal midagi katkestama ja otsastalustama hakata.

Et laiv läks hästi ja tuju läks mõnusaks, võtsin kohe suurest kergendusest veel mõned õlled ja jäin järgmisi bände vaatama. Pilte millegipärast ei viitsinud eriti teha.

Goodnight Monsters Soomest oli täitsa hea indipoprokk (asjalik määratlus, yes!), kuigi kohati olid mingid lood võibolla natuke liiga sirged ja lihtsakoelised (mitte, et ise mingi hirmus keeruline mees oleksin). Mingid lood olid samas jälle väga head. Mihkel ütles, et nagu Pavement, aga minu arust ei ole ükski bänd nagu Pavement. Kui siis võibolla Stephen Malkmus & The Jicks ehk siis jälle Preston School of Industry. Lokk vist ütles, et nagu Belle & Sebastian. Noh, ju siis.

Sommide laivi ajal kadus korra vool ära. Tervelt lavalt. Vinge.

Papa Eeo - instrumentaalvärk Tartust - mul on jube kahtlus, et mingit sarnast seisundi- või kulgemismussi olen ma mingilt Tartu bändilt juba kunagi kuulnud. Nime ei mäleta. Kunagi 100 a tagasi esines Kruusaaugus. Isiklikult selline muusika väga midagi ei paku.

Juni Järvi esinemise ajaks (pildil, eeee) oli jälle vool tagasi ja kohale oli saabunud ka ürituse päris-konferansjee Erkki Hüva Tartust (all), kes hilines, kuna jäi bussist maha ja "mamma" olla haige. Loodame, et terveneb!













Nii, Juni ajaks sai juba lavaesine ka inimesi täis ja tantsima. Vt ka see punases kleidis pisut asotsiaalse imagoga naisterahvas, kes mingil hetkel justkui ürituse cheerleaderiks muteerus - rändkonferansjee Velbaum kadus kusagile.

Punases kleidis moor ei ole kusjuures selle sinises teksas mehega mingit moodi seotud. Moor rändas ringi hoopis sarnase, asotsiaalse olekuga meesterahvaga - üks tuttav rääkis pärast, et nad on õde-venda, kes samas olevat kahepeale ka lapsega hakkama saanud. Milles küsimus!

Noh, samal ajal Juni niisiis laulis üksi, asjad tulid fono pealt peamiselt, vahepeal mängis ka tamburiini, kitarri & ukulelet. Rahvas tantsis, teised kuulasid tähelepanelikult (vt all paremal) järelikult oli ok värk siis.

No naissoo/Estrada tandem oli ka ikka üsna cool. Naissoo mängis põhisoolosid veel Minimoogiga, mis olla maksnud 50 tonni, küll oli alles saund!



















Aga õhtu vingeim oli ikka Galaktlan Grupp (siinsamas üleval) DJ Galactica juhendamisel. Elektroonilis-akustilised, atmosfäärilised instrumentaalpassaažid otse kosmosest- no aina kuula ja imesta, kus ikka teevad mõned mehed mussi nagu ei keegi teine. Igatahes, sobis pimenevasse Kilingi-Nõmme augustiõhtusse kuidagi ebanormaalselt hästi.

Oligi kõik, selleks ajaks oli muidugi juba umbes 100 õlut ära joodud ja tuju üliülev, mistõttu hakkasin pärast rahvamajas - seal oli jätkupidu ja disko - kohe Mahavoki saatel tantsima. Pärast ostsin veel siidrit ja siis "breikisin" ka natuke.

Siis sai kell 2, rahvas jõi juba vanakat kohviga ja osad olid päris väsinud - mingi aeg sõitsime minema. Autos jäin kohe nokkima ja niimoodi jäid tabamata mitmed põnevad sündmused - nt olla autotuled ära kustunud kusagil Viljandi ligidal ja enam ei tahtnudki tööle minna. Mis seal ikka, Mihkel ja Puuk ja mees bensujaamast fiksisid asja ära, mina muudkui nokkisin ja ca kl 5 olime kodus. Tore pidu, teinekordki.

Kurat, praegu vaatan et pilte sai ikka jõle vähe, äkki panen Paides mõned juurde. Siin Tartus pole rohkem lihtsalt.

Aig on rjaha

Nõnda siis!


Kolmapäeval käisingi siis sellises kohas nagu Piirissaar. Peipsis asuv soine saar, mis olla ühtlasi kõige vaesem omavalitsus (vald) Eestis.

Miks läksin - well, peamiselt sellepärast, et millegipärast on sellised väikesaared mind alati paelunud, teine ja väiksem põhjus oli tööalane - Vilja paariskülg, mis ilmub kolmapäeval. Et aitan tal sinna ka midagi kirjutada.

Piirissaarele saab laevaga. Aga see laev, mis Tartust väljub, on parajasti tuksis (Polaris vist) ja seetõttu pidime minega praamiga "Koit", mis väljus hoopis kusagilt Tartumaa x-kohast, täpsemalt vist Laaksaarest. Vot seesama tagumine agregaat sel pildil.

Tegelikult hea, et "Koit" üldse väljus. Sest graafiku järgi oleksime pidanud sõitma hakkama 9.30. Aga kuna Piirisaarel elavad kalurid ja laevakapten olid Mehikoormas eksamil (???), nagu meile teatati, kui laevale ronisime, siis hilines väljasõit tund aega.

Nii, enivei, lõpuks tulid kõik kalurid ja spetsialistid autodega sadamasse, neli masinat ja mingi imelik tõstuk Eesti Energia siltidega aeti praamile ka (rohkem väga nagu ei oleks mahtunud ka) , kõik mehed - meeskond, reisijad ja vallavanemgi, kes diplomaadiportfelliga laevale ronis - nööpisid õlleballoonid lahti ja algas sõit.

Kokku oli nii umbes 20 inimest, ma pakun. Meie toimetuse 4-liikmeline delegatsioon, siis umbes neli jalgrattaturisti, siis vanaema kahe lapselapsega ja siis igasugused peamiselt venekeelsed tüübid, kes vist siis Piirisaarel elavad. Reisijate jaopks oli praamil kummaline telk, aga seal on oli nii ropult palav, et eriti seal passida ei tahtnud. Aga kuna homikul ärkasime jube vara, siis lasin korra silma looja.

Iseenesest tund aega kestis vist sõit, ega rohkem küll mitte. Siis Vilja äratas ja ütles, et saar paistab.

Piirissaar on ses suhtes naljakas, et sadam asub enam-vähem saare keskel. Kavalpead on kaevanud kunagi kolhoosi aegadel pika, üle kilomeetrise kanali, mis ulatub täpselt saare keskpaika. Ja seal asub siis sadam kah.








Siuke pilt avaneb siis, kui kanalisse sõita. Nagu džunglijõgi.














Ja see on siis see sadam. Piirissaare sadam.


Laevamehed sõitsid muidugi suht pohhuilt kolksuga vastu maabumissilda, aga selleks puhuks oli neil spetsiaalselt mingi üliturske tegelane kaasas, kes ronis kaldale ja põhimõtteliselt lükkas laeva paika.

Sadamas tervitas meid vallavolikogu esimees (naine tegelikult), kes tegi saarel ringkäigu.

Ehk siis beissik faktid - saarel on 3 küla, 4 surnuaeda, 2 kirikut. Tooni, Piiri ja Saare (sadam on nagu keskmises külas, Toonis) on need külad siis.

Kaks poodi (era ja koperatiivi - vahe pidi olema selles, et õlu on erapoes külm ja teises soe). Umbes 100 inimest vist suveajal, talvel nii umbs 50. Enamuses on tegu eakate inimestega.

Mehed (kalurid peamiselt), tundub armastavad kõvasti tilka panna. Baabad jalutavad mööda külatänavaid (need on sellised eht-vene - maja maja kõrval, mitte selline vintage ugri värk, et Tamme Toomas elab üle mäe ja üle järgmise mäe elab Kuuse Uku ja see ongi küla).

Putked kasvavad põlvini, tänavad on kitsad ja liivased. Koolimaja on kinni.

Piiri küla otsast Saare küla otsa on vist 2,2 km umbes. 0 lehma, 0 kana ja muud looma. Palju sibulapeenraid - aga see pidi olema vaid hale vari endisest ajast, mil sibulat oli ruutkilomeetrite kaupa.

Eestlasi on saarerahvast alati olnud nii umbes kümnendik, aga ega seal keegi suurt vahet ei tee. Üleüldse näib valitsevat kummaline, karm poolkommunistlik-ürgkogukondlik kord - kui on vaja midagi teha (a la panna uued aknad mõnele majale, künda põld, remontida auto vms.) - siis tuleb see kellelgi ära teha. Ja kui tegijaksmääratu vastu punnib, siis on ta kogukonnast n.ö. justkui väljas.

Vähemalt umbes selline mulje jäi. Aga noh, ega sellises isoleeritud kohas vist teistpidi saagi. Kogukonda liidab ilmsesti ka vanausulisus - aga sellest allpool.

Ja kaks kolmandikku saarest on soo ja konnade kaitseala. Külad on ülejäänud napi riba peal.















Sibulapeenrad (sibul ja kurk teatavasti on Peipsi kandi rahva peamised köögiviljad, vanasti). Tänavu pidi piirisaarlaste sõnul sitt sibula-aasta olema, kuna on jube kuiv.

















Kalurid käivad nende paatidega ilmselt siis kalu püüdmas.

Piirissaarel on kaks pühakoda, nagu ütlesin. See, valge (vasakul), on õigeusu kirik, aga seal ei käi keegi. Sest saareelanikud pole mitte õigeusklikud, vaid vanausulised. See on midagi märksa spetsiifilisemat ja arhailisemat - Venemaal olla kunagi olnud samuti kirikulõhe (äkki mingi 300 a tagasi) ja siis need, kes vanale usule truuks jäid, pagesid teisele poole Peipsit. Ehk siis Eestisse, Peipsi läänekaldale. Piirisaarele ka muidugi.

Aga selles kirikus, mis on ca 300 aastat vana, nad ei käinud. Polnud nende usk. Siin oli nõukaajal jahuladu, praegu on see aga lukus ja kella kasutatakse sel puhul, kui kusagil peaks tulekahju olema.

Talvel, näiteks, põles üks maja maha. Piirissaare elanikud on nüüd kõik vabatahtliku tuletõrjeühingu liikmed. Ja tuletõrjeauto muretseti kah.

Politseid ei ole. Aga vargaid ka mitte.

Vanausulised ise käivad selles kirikus, mis siin kõrval on (fakk, ma ei viitsi fotošopis neid pilte pöörata - aga võibolla mul ei olegi fotošoppi?). Enivei, kallutage pead.


See on siis see nende pühakoda. Ka paarisaja-aastane. Korstnas istus tähtsa näoga kajakas, justnagu mingisugune saare brigadir vms tegelane.




Mõned külavaated ka siis. Külad on täitsa kenad.
















Ja muhedad - majad sõbralikult koos. Inimesed tunduvad ka hästi läbi saavat - vallavolikogu esinaine tervitas kõiki ja päris tervise kohta.
V.a. konflikt oli erapoe müüjaga millegipärast. Ei viitsi siin seda lahkama hakata, aga seal poes vallavolikogu esinaine ei käi. Nad on tülis.

Aga muidu - ehkki inimesed tundusid vaatamata kohati silmahakkavale vaesusele ja räämalastusele sõbralikud ja reeglina naeratavad - oli pidevat õhus hõng millestki väga arhailisest. Piirisaarel, nagu ka ilmselt mujal, kus vanausulised tegutsevad-elavad, on säilinud mingi väga spetsiifiline ja erinev venelaslus. Mingi põlisvene-värk, mis näikse olevat kusagilt aastasadade tagant jumala juhuslikult siia sattunud. Iseäranis kumab see muidugi just nendest vanematest piirissaarlastest, noored on ikka päris parajad ossid ja keskealised mehed näisid kõik veits vines olevat, olgem ausad.

Aga inimesed on pigem kuidagi tagasihoidlikud, mitte sellised emotsionaalsed, nagu me oleme harjunud venelasi ette kujutama. Kuidagi hoopis teistsugused. Kuidagi võibolla endassesulgunud.

Vallavolikogu esinaine Maria ütles isegi mitu korda (valitsuse jne instantside aadressil minu arust), et "jätke meid rahule". Ei taha nad euroreegleid, ei taha nad mingeid eksameid ega regulatsioone eriti. Kalurid tahavad kala püüda ja naised sibulaid kasvatada. See vist ongi kõik.

Ega nad vist väga sinna mingeid turiste ei soovi ka. Vähemalt selline mulje jäi vallavolikogu esinaise jutust (krt, oli vist Maria ta nimi?). Võinoh, ei soovi mingit massiturismi a la 79 jaapanlast plõksimas fotokatega, purjus soomlased Lapin Kulta tölkkidega ja inglise poissmehed jaurlemas.

Aga kes tahab niisama minna ja Piirissaare elu (mis siiski, kurat, kannab endal kanget hääbumise pitsrit) seda segamata näha, siis neile on vallamaja taga telkimisplats olemas. Igatahes, tegu on ühe kõige omapärasema paigaga, kuhu ma Eestis üldse sattunud olen.

Vot sellised lood.

Laevaga lahkuma hakates (kl 15) saatsid meid ära kaks soliidset kalurit, väga joviaalses meeleolus. Üldiselt, laevalt mahajäämist ei tasu karta, sest meie käest küsiti juba hommikul, kas tagasi ka tuleme. Nad jätavad meelde ja ootavad su ära.


Ega seal saarel minutid, tunnid ja vist isegi aastad väga palju ei loe. Aeg käib oma rada pidi. Ehkki, kui Laaksaarest Piirisaarde sõitma hakkasime ja venelased oma träni laevale tassisid, viskas üks venekeelse jutu sekka ka eestikeelse killu: "Aig on rjaha!"

Kõik naersid, kes väiksel praamil vahtisid. Nii eestlased kui venelased. Sest noh, Piirissaarel see tõesti ei kehti.


Järgmise korrani, jeejee!

Vahepeal elatud elu ja eelseisev imepärane retk

Nõnda. Vahepeal toimus tegelikult palju medium-huvitavaid asju.

1) Lindistasime Ans.Anduriga 3 päeva SekSoundi stuudios uusi lugusid. Jee!
2) Käisime Fuksi ja Co juures Kärasil Ida-Virumaal jaanituld põletamas. Lisaks vorst, õlu, šašlõkk, vihmasabin, sääsed. Kahjuks ma eriti midagi ei pildistanud ja nüüd oleks juba imelik ka hakata siia jaanipäeva fotosid toppima. Juuli käes, suvi ju juba pmtslt läbi.
3) Mängisime sõpradega ohtralt jalgpalli. Mis on nüüdseks juba lahedam, kui vaadata MMi, kuna Inglismaa koos imetabaselt painduva Peter Crouchiga (on see inimene või sirkel?) kukkus ju kahjuks taas pennaldega välja.











4) Peale jaanipäeva lõppes tänu saatanlike jõudude kokkumängule ja sobingule minu õnnis suvepuhkus ja 29. juunil issanda aastal 2006 naasesin oma tagasihoidliku töölaua taha Tartus Gildi 1 kolmanda korra peal toimetuse kõige tagumises nurgas.

Aga poleks ma naasnud, ei juhtuks see, mis juhtub vist ülehomme! Nimelt sõidan koos kaastöötajatega tööasjus (võimalik reportaaž) Peipsi järves asuvale saarele, mille nimi on Piirissaar (vt pilt päris üleval, mis omakorda pärineb saidilt nimega http://piirissaar.pri.ee/est.index.php). Tõotab tulema huvitav reis, eks pärast räägib täpsemalt, mis siis P-saarel toimub ja kuidas see elu seal on. Võtan seekord ikka fotoka ka kaasa.

PS täna vist pidi Maast erakordselt lähedalt mööduma mingi kosmiline kivijunn (vot seesama siin all). Äkki läheb õnneks ja tuleb ikka pihta?











M

PPS mõni tund hiljem: kivijunn olla juba hommikul Maast mööda lennanud. Tsivilisatsioon jätkub.